Poissmeeste õhtud on alati lõbusad üritused. Hea võimalus veeta sõpradega aega, lõbutseda ja nautida kõike mida elul pakkuda on. CCCP Põgenemistoad on andnud tubli panuse selliste õhtute korraldamiseks. Sest kui miski peab lõbus olema, siis parim viis lõbutsemiseks ongi põgenemistuba.

Ja kui põgenemishuvilistel on soov midagi tavapärasest teisiti teha, siis püüame alati leida viise, et soovid ellu viia. Kõiksugu veidrad ideed ja ettepanekud saavad reeglina heakskiidu. Üks silmapaistvamatest soovidest on olnud poissmeesteröövid.

Ühel ilusal päeval korraldati Pärnu Raeküla kooli IT tehnikule poissmeestepidu. Sõbrad andsid endast maksimaalse panuse, et mees sellest ise midagi ei teaks. Isegi sõiduvahend oli just sellel päeval hooldusesse viidud. Eks ikka sellepärast, et mees veidi kauem tööl püsiks.

Olles reede õhtul tööl, ületunde tegemas, astusime etteteatamata poissmehe kabineti uksest sisse. Ilma pikema jututa sidusime mehel silmad kinni, panime talle hullusärgi selga ja juhtasime ta koolihoonest välja. Väljas ootas teda võõras auto, võõra mehega. Tulles poissmehele veidikenegi vastu, siis sellel korral meest pagasnikusse ei visatud. Kõrvalistujana sai ta kenasti turvavöö peale ja minek.

Poissmees teadmatuses, jõudsime põgenemistuppa. Kahe mehe vahel juhatati poissmees süngesse pommivarjendi keldrisse. Seejärel läbi labürindi pimedasse ruumi, kus veel kirsina tordil sai poissmees ketid/tabad külge. Järele jäi veel sõbralik patsutus õlale koos lausega: „Varsti tulevad sõbrad järgi“. Ja nii ta seal siis oli, poissmees, uhkes üksinduses, teadmata mis juhtuma hakkab.

10 minutit hiljem sai ta lõpuks kergemalt hingata. Sest sõbrad, kes aktsiooni eestvedajateks olid, olid samuti seotud silmadega. Eemalt oli kuulda kuidas neid poissmehega samasse ruumi juhendati. Mehed ühes ruumis koos, kõigil nalja nabani. Nali aga muutus suhteliselt kiirelt reaalsuseks peale ehmatavat uksepauku. See oli märguanne, et nüüd on mehed omapead ja mäng võib alata.

Rikkumata mängu ilu ja salapära, jätame vahele osa kuidas mäng läks. Saame vaid niipalju mainida, et mehed tulid suure entusiasmi ja äärmiselt positiivse emotsiooniga ruumidest välja. Poissmees, olles niigi emotsioonidest üle kallatud, avastas välja pääsedes enda rõõmuks oma kõik lähedased sõbrad. Söögid/joogid laua peal ootamas, päev kenasti tema eest planeeritud. Aga asi sellega ei lõppenud. Nüüd oli sõprade kord katsetada, millega poissmees värskelt silmitsi seisis. Esimene grupp väljas, teine grupp sisse.

Teisest grupist sai taas üks õnnelik hullusärgi selga, kõigil silmad kinni seotud. Reeglid ja rutiin samad, mäng võis alata. Seekord tegi asja lõbusamaks fakt, et poissmees, koos enda põgenemis tiimiga, jälgis teise grupi mängu kaamerate vahendusel. Tegu oli justkui jalgapalli finaalmänguga. Mehed elasid suure ekstaasiga sõpradele kaasa. Samal ajal sai lõbusalt kommenteerida kuidas ühes või teises mängu faasis neil paremini läks või vastupidi. Et teine grupp vahepeal liiga kiirelt mänguga edasi ei liiguks, haarati ka raadiosaatja kätte. Eks ikka selle jaoks, et mängivaid sõpru segadusse ajada – selleks ju sõbrad ongi.

Kokkuvõttes, poleks poissmees ja ta sõbrad midagi nii lahedat oodata osanud. Sai naerada, hirmu tunda, meeskonnatööd teha. Mis aga kõige tähtsam, kõigil oli lõbus! Just seda tähendabki põgenemistuba – kõigil on lõbus!