See algas põgenemisega. Ema ja tütar otsisid vanas, unustatud majas pelgupaika. Kuid maja ei olnud tühi. Seal oli midagi enne neid. Midagi, mis ei olnud kunagi lahkunud. Alguses oli see vaid tunne. Külm kuklas. Sosinad seintes. Vari, mis liikus siis, kui keegi ei vaadanud. Siis leidis tüdruk vana nuku. Ja sellest hetkest hakkas maja vastama. Tema pilk muutus. Hääl ei kuulunud enam temale. Ta naeratas hetkel, mil poleks tohtinud. Ta vaatas sinna, kus polnud midagi. Midagi on juba ärganud ja see ei kavatse lasta teil lahkuda. Ja siis on peegel. Mitte selleks, et peegeldada, vaid et näidata. Midagi, mis ei kuulu siia. Midagi, mis ootab teisel pool.

Kas julged astuda peeglitagusesse maailma, kui keegi ei luba, et sealt on tagasiteed?