Teie sõber väidab, et nägi teadaolevalt mahajäetud kliinikus liikumist. See ei ole loogiline. Kliinik on olnud suletud juba kümme aastat. Ometi otsustate ise asja uurima minna. Mida sügavamale haiglasse liigute, seda tugevamaks muutub tunne, et te ei ole üksi. Õhk on raske. Sammud kajavad vales kohas. Keegi justkui jälgib teid, kuid iga kord, kui pöördute, on koridorid tühjad. Tagumistes ruumides muutub kõik veelgi häirivamaks. Seinad on külmad. Uksed näivad sulguvat iseenesest. Väljapääsu ei ole. Kui otsustate lahku minna, jõuab teieni valus tõde. Haigla, milles viibite, ei olnud kunagi tühi.

Kas julgete edasi liikuda, kui miski on juba teid leidnud?